pühapäev, 26. veebruar 2017

Võrguajakirjandus kui kõrva sosistav kuradike õlal

Võrguajakirjandus kui selline on kujunenud välja just tänu kergesti ligipääsetavusele ning tasuta informatsiooni levitamisele. Kuigi nendel kahel asjal on omakorda vägagi kaheldav mõju massimeediale ja sotsiaalühiskonnale tervikuna.

Teleteksti tulekuga oli esimene "ohhoo" effekt suur, kuid kasutust leidis see üsnagi vähe. Inimesed olid suuremalt jaolt iseenda mugavuse ohvrid. Ikka mindi ajalehekioskist või postkastist läbi, võeti oma paberkandjal ajaleht ning suunduti lugema. Nii on see juhtumas iga järgneva põlvkonna ning tehnoloogia kooslusega. X, y , z või siis praegu kutsutud "lumehelbekeste" põlvkond omandab uued võtted suhteliselt kiirest ja hästi, sest välja on kujunemata psühholoogiline harjumus ning uute tehnoloogiate kaja jõuab ka vanade "laiskade kaladeni", kes arvavad, et ainult nende meetodid on õiged. Ka sellel on oma ajalooline põhjus ning iga uue idee suhtes ollakse väga ettevaatlikud.

Esimeste uudisvoogude ülessetäheldamist võib vaadelda juba Vana Rooma aegadest, kus uudised ilmusid teadetahvlil või näiteks Dibao uudised Han dünastia valitsemise ajal. Edasi juba nö. ajalehed Euroopas ning trükipressi levik 15-16 sajand.  Aeg on see, mis on kujundanud ajakirjandusliku eetika ning aeg on tahunud paika teatud reeglistiku.  Võrguajakirjandus on eksisteerinud alates XX saj. lõpust ning esmapilgul asunud koheselt lõhkuma eetikat ning lõhkuma ka "laiskade kalade harjumusi". Igaüks on valinud omale sobiva informatsiooni tarbimisviisi ning sellest olenevalt ka infosfääri. Võiks ju mõelda, et tänu ajakirjanduse veebistumisele on infotulv mitmekülgsem, siis pigem kipub olema vastupidi.

Võrguajakirjanduse ettevõtted, kes omavad ka paberkandjal väljaannet olid algusaastatel vägagi usalduseväärsed.  Need ajakirjanduslikud eetika võtted, mis kehtisid ajalehele, kehtisid ka veebis. Kuigi oli tekkinud ka "kollane" ajakirjandus, sai inimene siiski veel aru , mida ta loeb ja miks ta seda loeb. Kuid üsnagi ruttu tekkisid kõrvale uudisteportaalid ja veebiväljaanded, kellel puudusid oma pabertrükised. Uudise väärtus ja reklaamiraha sõltus sellest, kui kiiresti suudab väljaanne edastada uudise. Need ettevõtted mõtestasid enda jaoks ümber ajakirjanduslikud tavad. "Eetika lendas prügikasti" ja uudisväärtus seisnes selles, kas on piisavalt klikke ning lugejaid. Skandaale hakati otsima igast võimalikust kohast ja uudise tõeväärtuse olulisus kahanes iga hetkega. Usaldusväärsetel veebiportaalidel jäi vaid üks ainus võimalus liikuda ühises kambas karjana kaasa. "Nagu pullikari, kes on kitsal tänaval pandud jooksma teatud suunas ning käsipidur on puudu." Kõrvale tekkis veel sotsiaalmeedia uudistevoog, mida kirjeldati kui absoluutset tõde ning levima hakkasid täiesti sisutühjad uudised ning skandaalid, spekulatsioonid, surmateated, mida polnud isegi juhtunud. Vaja on teenida kas teatud uudistekanali eesmärke või raha, mida on üha suurenevas konkurentsis üsnagi "raske maast ülesse korjata." Võrguajakirjanduse usaldusväärsus on kahanenud üsnagi jõudsalt ja ajalehed , ajakirjad proovisid "pullikarjast" väljuda pakkumaks uuele põlvkonnale digilehti, -ajakirju.
Kvaliteetuudiseid põlvkonnale, kes ei suuda tahvlilt ja telefonilt silmi tõsta. Kuna uudisteportaalid proovivad üksteisevõidu väljastada informatsiooni, kipuvad väikese silmaringiga inimesed jääma kas teatud sotsiaalmeedia grupeeringu või võrguajakirjanduse lõksu . Nendel ringkondadel on väga lihtne manipuleerida oma lugejaskonnaga ning samamoodi mõtlejatel on üha lihtsam leida üksteist ülesse.
Näiteks Eestis Delfi ,kuhu on grupeerunud osa ajalehti ning veeb ise enam uudiseid ei tee, vaid kajastatakse teiste väljaannte uudiseid. Oleme ju kõik  telefoni mänginud ja uudis moondub kindalsti pärast iga järgnevat ümbermõtestamist.

Lõpuks oleme jõudnud faasi, kus iga indiviid võib olla võrguajakirjanik ning vastavalt sotsiaalsele staatusele kujuneb uudise subjektiivne usaldusväärsus. Lisaks veel "twittimine", kommenteerimine, kus üritatakse mõista muutuvat maailma läbi juhtivate inimeste ütluste - alati otsimas tagamõtet, tõde ja skandaali. Kes siis mida otsib.

Truth is stranger then fiction - Byron

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar