The Case for Copyright Reform

     Christian Engström MEP & Rick Falkvinge "The Case for Copyright Reform" meenutab natuke 1960-est pärit hipide mõtlemismalli, et "love , peace ja freedom" , et lubage meil teha, mida soovime ja olla sellised, nagu tahame. Tegemist tundub olevat demagoogilise tekstiga, kus keeratakse mõtteid täpselt omale vajalikus suunas ning eemalt kumab moonutatud "Liberté, Égalité, Fraternité." "Tanki on lükatud head arusaamad ning tavad"

"We are not prepared to give up our fundamental rights to enforce today’s copyright. The right to privacy is more important than the right of big media companies to continue to make money in the same way as before, because the latter right does not even exist."

    Vastame ka siis demagoogiliselt, et iga inimese fundamentaalne õigus on valida omale peremees, isand riigi, ettevõtte, usu või ülemuse näol. Ülimat privaatsust ja vabadust pole olemas ning mida mõtleks inimene kui talle öeldakse, et viimasel pole mingeid õigusi raha teenimiseks antud vabade vahenditega. Poliitiline "crap", mida võib kuulda mistahes meie endi poliitikute suust.

"Private citizens who wanted to copy a poem and send to their loved one, or copy a record to cassette and give it to a friend, did not have to worry about being in breach of copyright"

      Keda see huvitab? Kui palju inimesi üldse mõtleb sellele? Tegemist on täielikult kontrollimatu olukorra ja pseudoprobleemiga. Võtame suure Eiffeli torni saaga, kus pilte ei tohi facebookis avaldada. Võimatu kontrollida ja ohjeldada, sest paljud muigavad ja näitavad "keskmist sõrme". Pealegi hakkab sellistel puhkudel toimima ühiskondlik kollektiivkaitse, kus ühiselt ollakse valmis inimest aitama, kui viimane vaid abi palub. Juhul kui on tunda korporatiivset ebaõiglust.

   "But today’s protection times – life plus 70 years – are absurd. No investor would even look at a business case where the time to pay-back was that long."

 "Investorit huvitab kindlasti, et raha voog peale 20 aastat lõppeks." Kui Holliwood-ist tuleb film, siis sealsed investorid vaatavad aastast käivet, kasumit. Edasine on vaid boonus ja sellest ei loobu keegi. Kõlab nagu a-sotsiaal läheb supikööki ja kukub jaurama, et tema hernesuppi ei söö, et andku talle faasani praadi - tema tahet ja õigusi ju rikutakse.

"rights owners who want to continue to exercise their commercial exclusivity of a work beyond the first 5 years after publication should be required to register the right, in such a way that it can be found by a diligent search of public rights databases."

  Ühesõnaga teeme poliitilise skeemi, kus teatud hulk autoriõigusi muutub kas teadmatusest või  unustamisest vabaks. Kindlasti ei puuduta see suuri korporatsioone ja lõppkokkuvõttes kaotab vaid tavaline inimene.

"Today’s ever more restrictive copyright legislation and practice is a major obstacle to musicians, film makers, and other artists who want to create new works by reusing parts of existing works"

Kui juba muusik, kunstnik , mis siis miks mitte ka jurist, arst, teetööline jne.
 Kas keegi kujutaks ette, kui ma leian HIV ravimi ja lähen kasutan osa sellest tööst omavolilisel eesmärgil - täiesti mõeldamatu kontseptsioon.

"There is no point in having our parliaments introduce a balanced and reasonable copyright legislation, if at the same time we allow the big multinational corporations to write their own laws, and enforce them through technical means."

Võimalik, et mõistlik mõte, aga ka internetiajastu on alles algusfaasis ning kindlasti jõuavad ka riigid oma seadusandlustega järgi. Huvitav nägemus vabadusest, kus eraisikule on antud kõik õigused ja juriidilisele parasjagu eraisiku nägemuse järgi.  "Pärast mida saabki igaüks meist oma vaba tahte järgi valida, kelle ori ta olla tahab."