Tegemist on üsnagi üldistava raportiga ja miskit sarnast eestlaste mõttetalgutele - tänamatu ennustus. Nägemus tulevikku, mida peaks tegema, et riik oleks tulevikus konkurentsivõimeline, edukas, säiliks elatusstandard ning sotsiaalne heaoluühiskond. Seda kõike suures globaliseerumise ja vananeva ühiskonna tingimustes. ITK-d puudutakse küllaltki vähe, kuigi tulevad esile mõningased huvitavad ennustused, mis hakkavad üha rohkem "kanda kinnitama."
"Global trends" peatükk räägib kõrgesti tasustatavatest töökohtadest ja kuidas areng IT-s ning muudes sektorites tekitab neid juurde. Kuid sellega seoses kasvab töötute ja väheneb töökohtade arv. Peamiselt ennustatakse, et konkurentsis püsimiseks tuleb olla üha loovam - programmist tööstusliinini. Eristatakse arenguetappe, kus praeguse tehnoloogia edendamise kõrvale tekib sotsiaalse ühiskonna säilitamise faas. Üheks huvitavamaks ennustuseks on geneetilise tehnoloogia tekkimine IT kõrvale, kuid unustatakse ära, et ka praeguses maailmas on kõik geneetikaga seonduv suhteliselt tabu teema. Suurema tõenäosusega ei saavuta see kunagi ratsionaalset vabadust, sest usk oma erinevates vormides vohab üsnagi tugevalt. Vähemalt mitte nii kaua, kuniks pole näidata mõnda suurepärast ühiskonda parandavat läbimurret ning ka siis võib tekkida lõhe mitme ühiskonnagrupi vahel. Kuigi raportit lugedes võib tunduda, et selline lõhestumine on vältimatu. Näiteks vaese ja rikka inimese vahe elustandardi suhtes.
Arendamis- ja tootmistrendide liikumine aasia riikidesse ning võidujooks parema positsiooni saavutamiseks tundub olevat keeruline. Raporti kirjutaja arvates on juhtimas Aasia, USA ning EL "kõmbib järel." Samas Lõuna-Ameerika ja Aafrika on juba lootuselt maha jäänud, kuna need ühiskonnad on juba äärmusteni lõhestunud.Vastanduma pannakse omavahel loov ja tehnoloogiline ühiskond. Kuid kas Aasia ja USA suudavad elanikkona arvelt pidevalt kasvada. Inimesed saavad targemaks ja hakkavad ka oma riigile üha suurenevaid nõudmisi esitama. Eristatakse erinevaid mudeleid, mida kasutatakse praeguses võitluses. Relvadeks on mõtteviisid, kus vaesed peaksidki loodusliku valiku teel leidma oma saatuse. Maksusüsteemid kui heaks kapitali liigutamiseks ning sotsiaalne sidusus kui heaoluühiskonna etalon. Peamiselt arvustatakse ühiskonna ja riigi jäikust ning suutmatust liikuda kaasa uuenevate trendidega. Kui paraneb tehnoloogia, peab paranema ka arusaam, mida on vaja teha, et "jääda ellu." Mõtlemisega peavad kaasa minema ka ettevõtted ja inimesed ise. Kui tehnoloogia on loov, peab olema loov ka riik, inimene, töökoht, ettevõte. Kuid siin nähakse mitmeid probleeme globaliseerumise tingimustes ehk tark inimene liigub sinna, kus pakutakse talle parimat paketti maksudest, keskkonast ja ühiskonnast. Mida teha, et ülemused hindaksid oma töötajat ja võimaldaksid talle parimat loovat töökohta ning innustaksid töötajat andma endast 110% konkurentsis püsimiseks. Innovaatilisus kui võtmesõna ellu jäämiseks. Tuuakse välja näiteid kus loovust karistatakse igal sammul ja nii kaotatakse motivatsiooni ja konkurentsivõimet. Hea haridus peaks pakkuma paremat tööjõudu ettevõtetele ja riik peab suutma need inimesed hoida enda territooriumil. Samas hea haridus tähendab ka suuremaid nõudmisi elatusstandardis, aga see ei saa olla pidev - nagu majandus oma tõusude ja mõõnadega. Miski ei saa kasvada lõputult.
Huvitav mõte, kus informatsioon võiks olla saadaval täiesti tasuta, aga vaadates praeguseid trende, läheb kvaliteetse informatsiooni kätte saamine üha kallimaks. Isegi vajaliku informatsiooni saamine, mis peaks olema tasuta, võib leida hoopis tasuliste tõkete tagant. Raport pooldab multi-kultuursust, võrdsust ja ulmelisi töökohti, kus töötajad on rahul kõigega. Innovaatiline, hästi tasutatud, väiksema tööajaga loov töö, kus inimene võib repressioone kartmata muuta oma töö olemust või logistikat. Kõik mida peaksime parema ühiskonna jaoks tegema tundub äärmiselt loogiline ja arusaadav, aga ignorantsuse ning tõkete tõttu üsnagi naiivne, ulmeline. Selleks on vaja muuta kõigi mõtlemist - juhid, töölised, valitsejad jne. Võimalik ainult põlvkondade pikkuse töö tulemusena. Lähima paarikümne aasta vahemikku ei kuulu kindlasti. Samas on üks huvitav ennustus, mis on ITK tõttu täide saamas - vabalt valitud tööaeg ja kaugtöö. Kellast kellani istumise mõttelaad hakkab vaikselt murduma.
Peamiseks ideeks - võime vabalt valida, kasvada ja areneda. Vabadust peame üheks parimaks demokraatse ühiskonna vooruseks. Raportis kajastatakse inimese vaba valikut elada nii nagu soovitakse. Samas kui palju peab ülejäänud ühiskond tolereerima kellegi subjektiivset vabadussoovi. Näiteks paksus ja õgimine või suitsetamine, kui see pole tingitud haigusest tulenevalt. Valitud tee on ju koormaks ühiskonnale tervikuna ning inimene teeb seda omast vabast tahtest. Võib kõlada veidralt, aga kui vabatahtlikult paks inimene tuleb tervisehädaga arsti juurde, miks peab kogu ühiskond maksma kinni selle vaba tahte. Olgu, esimene kord aidatakse, aga kui raviks on kaalu langetamine ja inimene sellest keedub, võiks ju katkeda ka riskist tulenevate hädade tasuta ravi. Kusjuures vaikselt on näha juba selliseid ähmaseid jälgi, sest arstid on väsinud korrutamast, et langetage kaalu. Inimeste istuvat tööd kajastatakse ka raportis ning räägitakse "kontorirottide" võimlemisvõimalustest ja oskustest panna nad liikuma.
Eraldi tuuakse välja ka vananev ühiskond ja heaoluühiskonna säilimiseks nähakse avali piire ja inimeste vooge kolmandatest riikidest. Vaadates tänapäeva on see eriti aktuaalne, aga on ka mõistetud ,et siia ei tulda mitte panustama, vaid heaolu saama. Paremat elu tahetakse kohe ilma panustamata ning riigid ei suuda kohaneda uute olukordadega järsult suurenevate kohustustega. Ka riik peab panustama lasteaeda või kooli enne, kui võib hakata lõikama sisserändaja poolt loodud väärtust. Need kulud kujunevad hoomamatult suureks. Lause: "We cannot act as a stern doorman who divides people into two groups: You are welcome, you are not.” Kas me ise lubaksime oma hoovi ja õuele iga suvalise "tondi" - enamus ju siiski mitte. Kas me peaksime siis lubama inimesi selliselt riiki?
Juttu on ka kolmandate riikide represserimisest ja protektsionistlikust majandusmudelist ehk merkantilismist, kus kaitseme aktiivselt oma siseturge. Tundub näpuviibutusena tugevamate riikide suunas. Samas pole tegemist millegi uue ja imelikuga, sest ka globaalsed ettevõtted kasutavad konkurentsi eemaldamiseks vastaste välja ostmist ning tururegioonide jagamist, kaitsmist.
"Committee for the Future" - riiklik nõuandeinstitutsioon ja vaade tulevikku. Meenub ühe õppejõu lause: "Teeme mõttetalgud ning mõtleme nendele inimestele, kes juba midagi reaalselt teevad välja uusi mõtteid" Selle asemel, et minna ja teha, mõtleme, mida teha.
